Ehhee....minu kogemus selle kuulutuse peale minnes- Helistasin Svennnile ja küsisin taga diffrit. Ütles, et heama meelega tahaks ta tervest tagasillast lahti saada ja et veel vanaraua hinnaga. Wai nott, ofcoors, teeme ära!
Leppisin sis kokku, et lähme kohale. Selgus et Sven ei saanud ise tulla, aga et kohapeal on inimene olemas, kes asjad ette näitab. Okidoks.
Vurasin siis oma värskelt pestud volvoga märjamaale ning sealt edasi tema maakohta. Kiladi koladi mööda ülipasast(sadas lörtsi!) kruusateed kuus kilomeetrit, ja olingi kohal, volvo rõõmsalt pasane.
Sveni vend(ilmselt?) näitas kuuri ette, kus kogu taunuse tavaar olema pidi.
"KOGU TAVAAR? SIIN KUURIS?"
Kuurike oli ehk 2x2 mõõtmetes, mingit suvalist risu täis ning ilma muruniiduki roostes raami ümberpööramatagi oli selge, et taunuse tagasilda seal küll ei ole.
"Jah..."
"Oot, oot, siin pidi taunuse juppe olema ja tagasild ja värki...siin aga on hunnik mingit risu ja enamasti üldsegi mitte taunuselt!"
"Ei ei, kogu kraam on siin, rohkem kuskil midagi ei ole ega ole!"
...
Lõpuks(loe: poole minutiga) tuvastasin tule või kaks, klapikambrikaane rida mootorile ja õnnetult roostes karteripõhja, kuid tagasillast või üldse silladetailidest VÕI ÜLDSE TAUNUSEST ei olnud väga suurt haisugi!
Maaaa ei tea, kus siis need asjad olema pidid, aga vend seal oli vägagi kindel, et siin majapidamises kusagil rohkem mingit träni ei ole ega tule! Võtsin siis seda tõepähe ning miskipärast Svennnile helistamata ja saba jalgevahel tundega kolistasin need kuus koledat kilomeetrit tagasi märjamaale ning edasi kojupoole.
Praegu mõtlen jaa, et oleks ju võinud kohe helistada Svennnile, aga vend seal kohapeal oli kindlamast kindlam, seega säästes enda ja oma lapse, kes kaasas oli, kõrvu ropendusi täis telefonikõnest, otsustasin selle üldse tegemata jätta.
Aga egas ma ju hoiatanudki, et see muinasjutt ei olegi õnneliku lõpuga...
Postitatud: 19 Apr 2021, 12:19